16.-17. veebruar - Kino

16. veebruar

Tööpäevad nagu ikka tavalised. Siiamaani on meil käsil GTA IV mäng - eesmärgiks 100% läbi teha. Võtab ikka omajagu aega. Igatahes õhtul oli mul plaanis Evaga kokku saada, kuna tööpäev sai läbi. Aga siis tuli kutse ka Nonni õe juurde, et nad tähistavad/peavad meeles pereisa vanaema 100-ndat sünnipäeva. Pidasime natukene aru ning jõudsime lahenduseni. Mina võtan väikese auto saan Evaga kokku ning pärast võin siis kui tahan ära minna. Sobis, võtsin Eva peale ning läksime Sufistinni, kuna oma tunnike oli aega. Pärast läksin siis sinna uhkesse viimase korruse korterisse, kust astud liftist otse tuppa. Rahvast oli oma 20-e ümber. Söögiks oli üsnagi maitsev seljanka. Oma 2 tundi veetsin seal.

Edasi võtsin Eva keeltekoolist peale ning sõitsime minu juurde, et vaadata, mis kinost tuleb. Valisime ühe filmi välja ning andsime ka Kristile teada, kuid tal oli probleem keelekoolist Reykjavikis õigeks ajaks kohale tulla. Seega pidasime natukene aru ning Kristi sai ühe Pakistani tüübiga keeltekoolist jutule, et ta viskab ta poolele maale ära. Mõeldud tehtud, jõudsime üsnagi õigeks ajaks kohale. Kuna jah, kui siin on märgitud, et film hakkab 22:3o, siis tegelikult hakkab 22:45 + veel 10min vaheaeg filmi keskel. Seekordseks filmiks oli tüüpiline Ameerika komöödia "Just go with it". Naerda sai.

17. veebruar

Viimane päev siis Islandi mõistes alaealisena. Seega pidin ka oma päevakest natukene varem alustama, kuna AP jäi hommikul koju ning kool hakkab alles 10:30. Põhjuseks, et õhtul toimub mingisugune tantsuõhtu. Igatahes 1-st läksin talle jällegi järgi. Suurt kodus ei saanud olla, sest 2st juba füsioteraapiasse. Põhimõtteliselt pidi mul tööpäev 6-ni tegelikult kestma, aga tuli välja, et ta läheb 5-st juba kinno ühe abistaja/sotsiaaltöötaja/lõbustajaga. Kuna mul endalgi suurt midagi teha ei olnud, siis pakkusin ennast kaasa. Kuna ma olen rohkem pere suurema autoga sõitnud, siis sõitsin ma ka kohale. Tänaseks filmiks oli "Fighter" e. siis tõestisüdinud lugu ühest poksijast.

11.-13. veebruar - Reykjavik, Eurovisoon, Aitori ja Bego juures!

11. veebruar

Kuna järgmine nädalavahetus on mul sünnipäev, siis otsustasime (mina, Kristi, Eva ja Mari-Liis) teha väikese eel soojenduse sellele e. Eva oli autoga. Algselt oli meil plaanis minna veel kuskile kinno, et vaadata ühte Islandi ajaloolist filmi, aga me jäime liialt hiljaks ja otsustasime mitte minna. Selle asemel cillisime autos ja tekitasime endile mõnusa peotuju. Peale filmi tulid veel Aitor, Bego ja Elise meie auto juurest läbi, kuid abielupaar läks väsimusest koju üsna pea. Lõuks aga võtsime endid kokku ja seadsime suuna kohalike lokaalide poole, kuid nagu ikka lõpetasime me juba traditsiooniliseks saanud Hressos. Mulle meeldib see koht, kuna seal on vähemalt garderoob olemas. Pidu lõppes alles varajastel hommiku tundidel.

12. veebruar

Hommiku venitasin jällegi lõunasse. Õhtul läksin Eva juurde, et Eesti Eurovisiooni vaadata. Samal ajal oli ka Islandi Eurovisioon, mitte küll poolfinaal nagu Eestis, vaid lausa finaal. Kristi oli juba seal. Kuid suures osas jäi meil nägemata, kuna internetiühendus otsustas hakkida meie otsepilti Eesti Televisoonist. Islandit läheb siis esindama laul, mille autor ja esitaja suri paar nädalat enne laulu esitamist. Austusest siis selle laululooja vastu, saadeti see laul Eurovisioonile Saksamaale. Sellel hetkel ei teadnud ma suurt midagi Eesti lauludest. Peale seda, aga läksime mina ja Kristi Reykjaviki Mari-Liisile külla. Eva pidi töötama ja ei saanud tulla. Vaatasime ühte vägagi imelikku Islandi filmi, mille tegevus toimus 20. sajandi algus kuskil kui Island oli veel Taani võimu all. Väga dramaatiline oli see igatahes. Pärast vaatasime youtube-ist igasugu naljakaid videosid, millest ei jäänud välja ka Võsa Petsi klassikud.

13. veebruar

Vot see oli üks üsnagi imelikult uimane päev. Ahjaa ma olen siin vahepeal mingisugune haiguse üles korjanud. Tegin siis endale päev otsa teed ning vaatasin 4 tunni pikkust NO99 poolt lavastatud "Eesti Suurkogu", mille ma siis Eestis käigul olin soetanud. Päris targaks sai kohe poliitika vallas. Huvitav, kas NO99-l on ühtegi halba lavastust ka?! Kuna siimaani kõik (neid pole küll palju), aga ikkagi, kõik on olnud üsnagi suurepärased.

Õhtul nagu juba traditsiooniliseks on saanud, siis läheme me Aitori ja Bego juurde Gilmore Girls'e vaatama. Aitor on alati midagi kokku kokanud e. söö palju jaksad. Mõnusad õhtupoolikud nädalalõpus.

8. veebruar - Bowling ja kino!

Tüüpiline teisipäev hakkab nagu ikka põrandapesuga. Väljas oli ikka veel ilus valge.

Õhtul siis läksime AP-ga järgmisele puuetega laste kokkusaamisele, mis seekord toimus siis Bowlingus. Enamuses vaatasid samad näod vastu, kes eelmine kordki. Alguses ma ei saanud päris täpselt aru, kuidas ratastoolis inimestel see käib, aga kui ma seda relssi nägin, siis jõudis kohale. Nimelt on olemas selline metallist konstrukstioon, mille tõstad ratastooli ette. Nagu kitsastele raudteerööbastele asetad siis kuuli ning see veereb sujuvalt siis rajale. Polnud minagi ammu mänginud ning esimesed visked läksid natukene aiataha, aga kolmandal viskel hakkas juba minema. Seal oli mõned vabatahtlikud ka abiks. Kuid minule vastast ei olnud :D. Üks küsis mu käest, et kas ma mängin kuskil klubis?! Teine mäng läks veel paremini, kuid kahjuks aeg lõppes poole mängu peal ära. Ma olin just saanud 3 strike-i järjest. Aga mis siis ikka. Pakkisime ennast uuesti auto peale ning koju.

Kodus aga tuli mõte kinno minna, kuna teisipäeviti on odavam pilet (u. 4,47 EUR). Seekord vaatasime siis "Musta Luike" ("Black Swan"). Miks ma tahtsin seda vaatama minna oli põhjus, et see on sama direktori poolt tehtud, kes tegi ka "Reekviem unistusele" ("Requiem for a dream"). Õnneks ma ei pidanud pettuma ning tegemist oli tõesti vägagi hea filmiga. Treilerit võite all näha.

6. veebruar - Golden Circle uuesti!

Jällegi käes pühapäev ja aeg teha veel üks väljasõit Islandi avarustesse. Õnneks seekord ei olnud äratus liialt vara, kuna jah, eile sai ikkagist ju peol käidud. Reisiseltskond oli ikka sama - mina, Eva, Kristi, Elise, Aitor ja Bego. Isegi istekohad on juba autos välja kujunenud. Mina ja Eva tagaistmel alatasa naermas; Bego ja Kristi keskmisel istmel ning Elise ja Aitor ees. Aitor siis juhi rollis.

Selleks korraks olime me valinud ühe kõige turistirikkama teekonna e. Golden Circle (Kuldne Ring). Esimeseks peatuseks ei olnud küll osa sellest teekonnast, aga see jäi tee peale. Väljas oli vägagi mõnus lumiselt talvine ilm. Igatahes peatusime me Keriði vulkaani kraatri juures, mis on u. 55 meetri sügavune ja 3000 aasta vanune. Kuna ühtlane valge lumi oli katnud maa, siis ei näinud seda nii nagu peaks nägema.

Järgmiseks peatuseks oli siis Geysir - mille nimest võid juba järeldada, et tegemist on siis geisriga. Kuna suurem geiser, milles ka see nimi tuleneb ei tööta, tuli leppida tema "väikevenna" Strokkur-iga, mis purskab paari minutiliste vahedega 23 meetri kõrgusele 120 kraadist vett.

Kolmandaks peatuseks oli siis üks kuulsamatest koskedest siin e. Gullfoss. Sinna jõudes nägime me ühte maasturite gruppi, sellised maasturid, et kapoti juurde pääsemiseks pead redeli võtma ja neid oli oma 10 tükki. Igatahes talvel nägi see kosk ikka täiesti teistsugune välja. Pool jäätunud, kuid ikkagi see jõud, millega see vesi voolab/langeb seal on lihtsalt hirmuäratav. Suvel siis 140 kuupmeetrit/s ja talvel 80 kuupmeetrit/s.

Kuna väljas hakkas juba hämarduma, siis otsustasime Þingvellir-i selleks korraks vahele jätta ja sõita otse koju.

Kodus aga ootas mind juba Islandi traditsiooniline toit e. Þorrablót. Leppisin siis pereemaga kokku, et ärgu ennem mulle öelgu, mis ma just suhu panin kui ma selle alla olen neelanud. Alustuseks proovisin sellised süldimoodi toite nagu lambapeasült. Edasi läks asi ligasemaks ja koledamaks - oinamuinandid, vaalapekk ja mõni asi veel, mida ma täpselt ei mäleta. Kõige lõpuks aga jäeti siis haikala tükikesed koos köömneviinaga. Pits valmis, pistsin siis tükikese suhu, aga oh üllatust, ei olnudki nii hull nagu "Minu Islandi" raamatus oli kirjeldatud. Pärast tõmbasin veel pitsi köömneviinaga ka alla, millel oli päris tugevalt piirituse maitset tunda. Kuna üks vanaemadest oli ka sel ajal külas, siis ta tuli ka lähemale. Kuid tema jaoks oli haikala küll nagu magustoit, sest tal läks üksteise järel need suhu - ilma ühegi grimassita. Pereema pakkus välja siis, et ennem kui vanaema kõik ära sööb, et äkki Eva tahab ka proovida. Tundus hea idee ning palusime vanaemal 2 tükikest järgi jätta. Panin siis riide ning läksin Evale supertoitu maitsma viima. Ta rääkis just samal ajal vanematega Skype-s, siis said nemadgi nendest meeldivatest grimassidest osa. Imelik ikka mõelda, et sellised söögid olid vanasti siin igapäevased.

5. veebruar - Ujulas esimest korda.

Paljud ikka imestavad siin, et selle 4 kuu jooksul, mis ma olen siin veetnud, ei ole ma veel ujumas käinud. Kuna Eestis sai ekstra ujumispüksid veel ostetud, siis pidin ma selle tee kindlasti ette võtma. Avaneski siis suurepärane võimalus, kuna Eval ja Kristil oli sama plaan.

Eva tuligi mulle siis järgi ja tee pealt korjasime Kristi ka peale. Ujulasse jõudsime, siis tuli välja, et kaardiga ei saa maksta ning minul ja Eval ei olnud sularaha. Sellise ebameeldivuse pärast saime ühe vaba pääsme, kuigi 35 krooni maksta ei ole üldse kallis.

Edasi siis juba riietusruumi - siiamaani on kõik väga tavaline nagu igas ujulas. Kuigi riietusruumis ja basseini ääres ei tohi mobiiliga rääkida ja pilti teha. Mobiiliga ei tohi sellepärast rääkida, kuna enamus mobiilidel on tänapäeval kaamerad, siis mõni võib äkki pilti teha ja kuskile ülesse riputada, mis oleks siis privaatsuse rikkumine.

Nii edasi, nüüd läheb asi imelikuks, nimelt kui riietusruumist välja astud, siis sa astud otse õue ja seal ongi kõik basseinid ja jacuzzid. Igalpool oli lihtsalt auru täis, kuna väljas oli kõigest paar kraadi sooja. Alguses läksime siis ühte jacuzzisse, kus oli 37-39 kraadine vesi, kõrval oli veel üks, kus oli 40-44 kraadine. Väga huvitav kogemus iseenesest, lageda taeva all lõõgastuda. Võib-olla oleks isegi huvitavam olnud kui oleks vihma, lund või rahet sadanud. Või õhtul siis kui tähed taevas. Igatahes minu ujula debüüt sai tehtud nüüd.

Edasi 6-st kuni 1-ni öösel oli tööpäev, kuna siinsed vanemad läksid välja. Peale seda, kuna tegemist oli ikkagi laupäevaga, otsustasin Reykjaviki minna autoga. Kristi, Eva, Elise, Mari-Liis, Aitor ja Bego olid juba seal. Sai siis ka natukene ööelu veel nautida.

Eestis.

27. jaanuar - 3. veebruar Eestis!

26. jaanuar - Eestlased Reykjavikis + Üliõpilaspidu!

Toopäev olin siis ka põhimõtteliselt õhtuni tööl e. 19ni. Peale seda mõtlesin, et jään täna õhtul koju, et 5-st hommikul läheb niikuinii lennuk, aga kuna mul on viimastel öödel magamisega nii ehk naa raskusi olnud, siis matsin selle mõtte maha, et varem magama minna. Kohver oli juba koos, seega ei olnud suurt midagi enam kodus teha. Helistasin Evale, nad olid juba Reykjavikis. Otsustasin siis auto küsida ning ka minna. Muidu ma oleksin koos Eva autoga läinud, aga ma mõtlesin, et tulen varem ära kui Eva.

Reykjavikis nägin ma ikka tükk vaeva ennem kui ma parkimiskoha leidsin. Päris närvi ajas vahepeal juba. Jukerdasin päris pikalt, et kallakupeal see külgpoksi saada. Edasi liikusin juba mööda tuulist tänavat Truno poole kui Evalt sain teate, et nad on noopis Kaffebarinnis, koht kus me nägime üks öö indiaanlase välimusega tüüpi. Igatahes sinna jõudes ootas mind ees terve hulk eestlasi - kõik naissoost. Kokku oli meid lõpuks 9 tükki kui Eva ja Kristi ka lõpuks jõudsid, kuna Eva läks Kristile kuskile Reykjaviki äärelinna järele ning eksis ära vahepeal, aga õnneks leidsid üksteist üles ning jõudsid ka siia. Uus seltskond käib põhiliselt ülikoolis siin. Seal baaris oli täna mingisugune tasuta juustu õhtu, seega sai natukene kõhtu kinnitada.

Kui oli juba piisavalt seal aega veedetud, liikusime edasi Barbarasse, kus siis põhimõtteliselt iga kolmapäeva korraldatakse üliõpilaspidusid. Seal nägin jällegi neid 2-e mehhiklast, kes on lihtsalt väga sõbralikud. Ütlesid, et ma tuleksin järgmine kord ilma autota. Kuna oli ikkagi kolmapäeva õhtu, siis pidu lõppes üsna varakult 1-st. Pärast viisin veel Mari-Liisi ja Elise koju ära, kuna need jäävad niikuinii tee peale. 3 tunni pärast juba lennukile. Nonni viib mu ära. Ütlen ette ära, et ma ei suutnud magada.